Kehapositiivsus ja kiusamine – saame kusagil keskel kokku?
Esmalt meedias levivad standardid mingitest iluideaalidest, siis isiklikud märkused keha kohta ja lähebki inimene kaitsepositsiooni “Jätke mind rahule, see on minu keha!”
Iga inimese keha ongi tema oma, tema enda vastutus.
Liigne keharasv on suur terviserisk, mitte ilus või kole
Liigne keharasv on nr 1 tapja. Punkt. Infarkt, insult, vähk. Lisaks liigesehaigused, depressioon, 2. tüüpi diabeet.
Ega need haigused siis kohe alguses une pealt ei tapa, enne seda on ikka vaja istuda arsti ukse taga, lamada haiglavoodis, võtta mingeid ravimeid, tunda ebamugavust.
Aga kui nr 1 vähitekitaja on suitsetamine, siis nr 2 on liigne keharasv. Ning ma ei räägi siin mõnest ülekilost või voldist kusagil kõhu peal. Ma räägin ikka kümnetest liigsetest kilodes.
Ei pea saama rasket diagnoosi, et end kätte võtta
Ma olen väga lähedalt näinud seda, kui ebamugav on ühel vähihaigel, kellel 4. staadium ja siirded igal pool laiali.
Ütleme otse, et kalorite jälgimise ja regulaarse jõutrenni ebamugavus oli ikka väga tühine selle kõige kõrval, mis hakkas juhtuma. Kirjutan sellest kunagi ka pikemalt.
Ta oli meie koostöö esimesel 4 kuul nagu ikka – vaikselt juurutas uusi harjumusi ja omajagu oli ka kõikvõimalikke vabandusi, miks ei saa ühte või teist asja teha. Ütleme nii, et kooli kontekstis oli ta tubli kolmeline.
Pärast vähidiagnoosi pani ta aga kõik mängu. Temast sai viieline! Õpilane esireas!
– Täitis toidupäevikut, et keha saaks haigusega võitlemiseks piisavalt
1) energiat ehk kaloreid,
2) valku ehk ehitusmaterjale,
3) puu- ja köögivilju ehk vitamiine ja mineraale ning kiudaineid
– Tegi nädalas 2 tundi jõutrenni, lisaks venitusharjutusi, rohkelt samme nii palju kui jaksas, viibis palju looduses
Et kaks väikest poissi saaksid veel pikalt emaga elu nautida!
On kahte sorti kehapositiivseid
See ei ole küll mingi teaduslik lähenemine, aga ütleme nii, et põhineb minu pikaajalisel vaatlusel.
Selle põhjal jagan ma kehapositiivsed kahte rühma:
1) Lõvid
Saavad aru, et liigne keharasv on terviserisk ja võitlevad lahenduste otsimise nimel.
Aga nad teavad oma väärtust ja seda, et nad on juba täna piisavad. Piisavad, et olla hea ema, abikaasa, töötaja, sõber.
Nad teevad seda muutust enda pärast. Et nemad saaksid tunda end paremini, enesekindlamalt, kergemalt, tugevamalt, tervemalt.
2) Jaanalinnud
Panevad pea liiva alla ja eitavad kõikvõimalikke terviseriske.
Nad ilmselt ei tunnegi hetkel mingeid hädasid, sest on veel piisavalt noored. Meestel hakkavad hädad pihta 30-40 vahel, naistel umbes kümme aastat hiljem.
Aga kumbagi gruppi ei tohi survestada. Esimene võib ka lõpuks lukku minna. Teine juba on lukus ja kiusamisega seda lukku ei ava.
Ka psühholoog soovitab tutvustada riske
Eesti Tervisemuuseumi podcastis räägib psühholoog Andero Teras muuhulgas sellest, kas ja kuidas julgustada lähedasi rohkem liigutama?
Eks kõik oleneb, kuidas seda öelda. “Paks, söö vähem!”, “Pekirull, mine trenni!” Kindlasti ei aita.
“Sa meeldid mulle, mul on sinuga hea, sa oled tore kaaslane. Ma hoolin sinust, tahan sinuga koos kaua elu nautida. Aga mul on hirm. Hirm, sest kõrge keharasva protsent on suur terviserisk. Ma olen sulle toeks, kui soovid sellest vabaneda”
Midagi sellist on ilmselt tõhusam. Umbes taoliselt müksas üks naine minu juurde oma elukaaslase. Seda kuuldes olin positiivselt üllatunud.
Ütleme nii, et selle mehe muutus oli imeline! Kui alguses sõitis autoga otse jõusaali, siis hiljem jooksis kohale läbi vihma, tegi poolteist tundi trenni ja kõndis koju. No muidugi, selleks ajaks oli ta kaotanud 20 kg liigset kehakaalu! Kõike süües ja juues, elu nautides, reisil käies, sõpradega viskit juues.
Aasta räppartisti ja Eesti seksikaimat meest narriti koolis paksuks
“Mul on alati olnud kehaga mingi kompleks, võib-olla sellepärast, et koolis keegi paar-kolm korda ütles mulle „paks“ ja “Too hetk ma ei võtnud öeldut nii hinge, aga alateadvuses olen seda kaasas kandnud.”
Nii kirjeldas villemdrillem ajakirjas “Anne & Stiili” ilmunud artiklis, kus on palju häid sõnumeid.
Villemdrillem on väiksest peale käinud kergejõustikus, tennises, jalgpalli tagunud kümme aastat. Ise kirjeldab ta, et ta ei olnud paks, vaid jässakas, ja kui hakkas kasvama, siis see hajus pikkusesse.
Paraku kõikidel nii hästi ei lähe. Lausa 33% lastest kannavad kaasas ülemäärast keharasva. Ning öeldakse, et ülekaaluline laps on ülekaaluline täiskasvanu.
Statistika kinnitab seda, sest 62% täiskasvanutest veab kaasas liigset keharasva.
Talis Tobreluts