Miks tahab toidutööstus lapsed paksuks sööta?
Hea ema ja isa, vanaema ja vanaisa, palun vali lapsele poest kvaliteetsema toorainega tooteid, antud näitel toorvorstikesi.
Jah, kvaliteetsem on kallim, aga ka tervisel on hind! Ning seda ei mõõdeta tavaliselt sentides ja eurodes. Kes tervisest ilma jäävad, saavad aru, et see on hindamatu!
Lastele suunatud toorvorstid on piinlikult kõrge kaloraažiga
Viimasel ajal olen hakanud rohkem toorvorste sööma. Nii avastasin poes pakendeid võrreldes, et kõik lastele suunatud toorvorstid on lausa piinlikult kõrge kaloraažiga.
Samal tootjal on toidupoes kohe kõrval 2 korda väiksema kaloraažiga toode. Ja seda seetõttu, et nendes on oluliselt vähem loomseid ehk küllastunud rasvasid.
Rasva arvelt kõrgem kaloraaž, nii et rumal valik
Kui täpsemalt võrrelda, siis valkude kogus jääb enam-vähem samasse suurusjärku. Aga lastele suunatud toodetes on oluliselt rohkem rasva. Sellest ka pea 2 korda kõrgem kaloraaž!
Tõsi, kõrgema kaloraažiga toorvorstides on kasutatud sealiha. Aga ma ei süüdistaks siga. Näiteks sealihasüldid on suudetud teha kalorite ja valkude mõttes väga heade näitajatega.
Paljudel puhkudel pole vahet, kas kana, veis, siga – süldid on kaalulangetaja sõbrad, sest süüa saab rohkelt, aga kaloreid vähe ja valku rikkalikult.
Kuna paksuks teevad võrdselt nii rasvad kui süsivesikud, aga kui kõrval on palju kvaliteetsem toode, miks siis sööta lastele sisse rasvarikast vorstikest?
Kahel tootjal – Nõol ning Maks & Mooritsal – on olemas väga selgelt eristuvad kvaliteetsema toorainega tooted. Kui meeldivad selle tootja tooted, siis saab ju valida lihtsalt parema toote.
Rannarootsi pärast on küll piinlik.
Neil on lastele suunatud toorvorstikesed kõige rammusamad ning parim leitud alternatiiv pakendi peale küll 200 kalorit väiksema energiakogusega, aga teiste tootjatega võrreldes on ka need näitajad väga kehvad.
Kvaliteetsem on kallim, aga tervis on hindamatu
Tegin selle pildi Selveris ja kõrvuti on neid hindasid ikka eriti valus vaadata. Lastele suunatud toode, milles on pea 2 korda rohkem kaloreid, on pea 2 eurot odavam.
Ei imesta, kui valitakse kehvema kvaliteediga odavam toode. Eriti, kui hinnad on kasvanud, aga palgad mitte.
Siiski tuleb taas rõhutada, et kvaliteetsem on kallim, aga ka tervisel on hind! Ning seda ei mõõdeta tavaliselt sentides ja eurodes. Kes tervisest ilma jäävad, saavad aru, et see on hindamatu!
UUS INFO! “Püsivalt hea hind” pole õnneks väga püsiv, mistõttu on mõni aeg hiljem vahed vähenenud ja kahe toote erinevus on vaid 60 senti, mitte 1 € ja 80 senti.
Tuletan meelde, et parempoolses pakendis on sama palju toitu, aga 2 korda vähem kaloreid ja 13,6 grammi rohkem valku. Nii et soovitus on osta parem toodet! Parem sinu kehale!
“Miks söö vähem ja liigu rohkem” ei pea paika
Tihti hakatakse kaalust alla võtmise eesmärgil toidukoguseid vähendama, saamata aru, et süüa saab sama palju, kui valida õigem toode. Nii et ei pea vähem sööma. Koguse mõttes.
Kaloreid tuleb vähem tarbida, aga kogus võib olla ikka meeletu! Ühes teises artiklis kasutasin seda võrdlust: üks 115-grammine juustuburger annab sama palju kaloreid kui 750-grammine brokoli!
Ei pea valima, võib mõlemat süüa, jäädes kaloritega piiridesse, mis aitab eesmärgi täita.
Tagasi teemasse – kui võrrelda konkreetselt Maks & Mooritsa tooteid, siis broilerikintsuliha toorvorstikestes on 500 kalorit vähem kui laste toorvorstikestes sama koguse juures.
Ning iga päev 500 kalorit vähem = -0,5 kg nädalas.
Otseloomulikult ei piisa ühe toote välja vahetamisest, aga tehes nii ka teiste n-ö lemmiktoodetega, saad hõlpsamalt vähendada kaloreid, jättes toidukogused samaks!
Kaalulangetuseks vali sama brändi teine toode
Ma teadlikult soovisin võrrelda samade brändide samalaadseid tooteid, sest paljud inimesed on lojaalselt oma lemmikule. Seega, nagu näha, saab iga tootja puhul teha parema valiku.
Nende toodete näitajad 100 grammi kohta on väga kenad:
1. koht: 135 kcal ja 21 g valku – Maks & Moorits broileriliha toorvorstikesed
2. koht: 156 kcal ja 16 g valku – Talleggi šašlõkivorstid broilerilihast
3. koht: 161 kcal ja 16 g valku – Nõo Fitlap toorvorstikesed broilerilihaga
Üllatajana tuli 2. kohale Tallegg, kellel polegi kehvade näitajatega toorvorstikesi.
Niisamuti pole neil konkreetselt lastele suunatud toorvorstikesi. Nii et ma ei saanud neid ülalpool võrrelda, vaid lasin otse finaali võrdlusesse Maks & Mooritsa samalaadse tootega.
Aga miks need näitajad on kenad? Toore broileriliha näitajad on 104 kcal ja 22 g valku, mistõttu näiteks Maks & Mooritsa puhul on töötlemise järel kaloraaž väga vähe kerkinud.
Aga kui hoopis kallim ja kvaliteetsem on suunatud lastele?
Poes on kaupa nii palju ja keegi ei lähe ju toidupoodi niisama aega veetma, mistõttu on oluline saada kiirelt ülevaade. Ja kui pakendile on kirjutatud “laste”, siis ju ostetakse seda oma lastele. Loogiline, eks?
Aga mis oleks, kui vahetame pakendis oleva toote lihtsalt ära? No et lastele suunatud toorvorstikesed on broilerilihaga ja tänu sellele madalama kaloraaži ning suurema valgukogusega (aitab kõhtu kauem täis hoida, mistõttu näksitakse vähem)
On usutav, et lapse heaks ollakse valmis ka kallimat toorvorstikest ostma. Teeme nii, et järeltulevad põlved on tervemad, nii vaimselt kui füüsiliselt?!
Peale kalorite ja valkude on veel olulisi detaile
Aga ma olen läbivalt seisukohal, et korraga kõike ei saa. Kes on õppinud autoga sõitma, see teab, et alguses sai korraga keskenduda piiratud nüanssidele.
Kogenud sõitja paneb suunatule sisse ja pöörde ajal vahetab korraga nii käiku kui ka raadiojaama, rääkides samal ajal kõrvalistujaga juttu ning jälgides veel ka teda ümbritsevat liiklust.
Sama on kaalulangetusega. Esmalt kalorid ja valgud paika, et saaks liikuma eesmärgi suunas. Kes kvaliteetselt ei söö, see saab üsna pea aru, et kõht ei saa toidukorraga täis. Füüsiliselt.
Söö ideaalis üle 500 grammi köögivilju päevas
Nii on järgmine soovitus süüa võimalikult palju, minimaalselt 300 grammi, aga ideaalis üle 500 grammi köögivilju päevas. Need annavad suure koguse juures väga vähe kaloreid.
Ning kes sööb piisavalt nii valku kui kiudaineid, sel püsib kõht kauem täis. Valku 1,6 g kg kehakaalu kohta ja kiudaineid 13 g sisse söödud 1000 kcal kohta) Aga katseta! Kui väheks jääb, söö veel rohkem!
Olulised on veel rasvad, aga loomseid rasvu tuleb ka selle artikli näitel ikka liigagi lihtsalt, mistõttu on soovitus süüa rohkem just taimseid rasvasid – näiteks avokaado, pähklid, oliiviõli.
Kolmandik lastest on ülekaalulised või lausa rasvunud
Sellel on üks põhjus – tarbitakse liiga palju kaloreid. Ja nii järjepidevalt. Aastaid. Ning ülemäärane kehakaal pole mitte ilus või kole, vaid kannab endast suurt terviseriski.
Tallinna Lastehaigla elutööpreemia saanud lastearst Lagle Suurorg ja mina kirjutasime sel teemal Eesti Ekspressis ka arvamusartikli. Ülemäärane kehakaal toob lastele, nagu ka täiskasvanutele, kaasa rohkelt tervisehädasid.
Lastele tuleb hakata häid harjumusi juurutama 2-eluaastast
“Laps on küll ülekaaluline, aga kasvab välja” ei ole kohane, need on erandid. Ülekaaluline laps on tulevikus ülekaaluline täiskasvanu. Ei, mitte geneetika, raske kondi või aeglase ainevahetuse pärast, vaid halbade harjumuste pärast.
Lastele tuleb hakata häid harjumusi kujundama juba vähemalt 2-eluaastat. Aga see tähendab ju, et vanemal on endal head harjumuse kujundatud. Kes see teine lapsega nii varajases eas nii tihedalt kokku puutub?
Vanem liigutab oma keha iga päev, arendades sealjuures nii vastupidavust (reibas kõnd, jooksmine, tennis, ujumine) kui ka jõudu (lihastreening) ning laps näeb seda, saades aru “Aa, see on elu normaalne osa!” ning hakkab seda matkima.
4-aastase Iti näide illustreerib seda kenasti
Armas 4-aastane Iti käis emmega tihti jõusaalis kaasas. Enamasti värvis ta pilte, vaatas multikaid (et emme saaks pisut rohkem keskenduda harjutustele) või pani mind aeroobikat tegema. Jah, sellest on olemas ka videod, aga neid ma esialgu ei avalda. 🙂
Aga Iti oli keskkonnas, ta nägi emmet regulaarselt trenni tegemas. Ning siis ühel päeval saatis emme Merit pildi, kuidas teel mänguväljakule otsustas Iti hakata spontaanselt ühe toru peal kätekõverdusi tegema. Täpselt nii nagu emme oli saalis teinud. Ilus!
Köögivilju on oluline süüa, aga ei pea pressima brokolit!
“Nonii, brokolit peab sööma, siin on sulle terve hunnik” Selliselt kindlasti ei toimi. Ka täiskasvanutega mitte.
Oot, aga miks just brokoli? Sest seal on palju kaaliumit. On. Ning palju kaltsiumit. Nõus. Aga spinatis on mõlemat veel rohkem. Ning spinatit müüakse mõnusates külmutatud portsjonites, mida on väga hea välja võtta ning lisada smuutile, omletile, vokiroa sisse jne.
Aga kõikvõimalikud puu- ja köögiviljad peavad olema kodus olemas, ideaalis presenteeritud, neid pakutakse lapsele, leitakse sobivaid valmistamise viise – toorelt, keedetult, praetult, küpsetatult, mõne muu toidu sees jne.
Tuleb olla kannatlik ja järjepidev, ei muud
Ühel seminaril mäletan TAI ekspertide soovitusi panna lastele köögiviljakangid nähtavale kohale. No nagu mul lapsepõlves olid kommid ja küpsised pidevalt kristallkausiga laua peal.
Tolm nende peale ei teki, sest neid järjepidevalt süüakse. Kellel ikka on ülekilodega probleeme, sel tuleb keskkonda kujundada ehk see kristallkauss koos maiustustega kappi panna või siis üldse ära likvideerida.
Tagasi köögiviljade juurde. Mulle ka ei meeldi riivitud porgand ja kapsas läbisegi, aga eraldi olen valmis neid hea meelega järama.
“Ma proovisin, aga ei tulnud välja!” on peamine vastus, kui ma midagi sellist räägin. Aga rattaga sõitma õppimisega on sama? Et laps proovis, välja ei tulnud, müüd ratta maha. “Las käib parem jalgsi”
Ühel tuleb kiiremini, teisel aeglasemalt, aga kõik õpivad nii rattaga sõitma kui ka köögivilju sööma. Justnimelt õpivad. Tundma uusi tekstuure, maitseid, lõhnu. Mis tuttav, see turvaline. Ja vastupidi.
Jah, see polegi lihtne ja kiire nagu neid lauseid kirjutada, aga kes soovib oma lapsele parimat, see pingutab. Vajadusel otsib abi.
Aga ikkagi, miks tahab toidutööstus lapsed paksuks sööta?
See ei ole kindlasti ühegi toidutööstusettevõtte strateegiline eesmärk. Aga iga ettevõtte siht on ju kasumi maksimeerimine.
Ning arvestades, et inimesed on väga hinnatundlikud, siis otseloomulikult otsitakse võimalusi, kuidas toota võimalikult odavalt. Et inimene saaks ka odavamalt osta.
Riigil on siin sekkumiseks suur roll
Otseloomulikult saab tarbija näidata tootjatele, et ta tahab kvaliteeti. Ja on valmis selle eest ka rohkem maksma. Paljud minu mentiid on kindlasti seda usku.
Enamus tarbijatest pole siiski valmis hakkama kvaliteetsemat toitu ostma. Isegi, kui elustiilimuutusega on võimalik muid kulusid kokku hoida: tarbides vähem alkoholi, süües vähem väljas ja tehes rohkem kodus süüa, kvaliteetselt süües püsib kõht kauem täis ja on vähem näksimist, sõites auto asemel jalgrattaga jne.
Nii on ainus võimalus, et riik sekkub mingil moel.
Kas vähendab kvaliteetsema toidu käibemaksu, jagab vähekindlustatud inimestele talonge kvaliteetsema toidu ostmiseks või premeerib muul moel enda tervise eest hoolitsevaid inimesi (kes on riigile ka väiksem kulu, sest on tervemad).
Talis Tobreluts